Arvatav sünnikuupäev oli: 13. mai 2010 Arvatav sugu oli poiss, mis selgus 20. rasedusnädalal. Emme mõtles mind oodates: Et sinust saab tulevane jalgpallur, arvestades sinu aktiivsust kõhus olles :) Issi mõtles mind oodates: Millal sa kiiremini välja tuled ja saaks juba mängima hakata sinuga. :) Oodates kutsuti mind nii: Nupsik

Sündisin: 24. mai 2010 kell 04:02 Olin kena poisslaps! Kaalusin sündides: 3400 grammi Olin sündides: 50 sentimeetrit pikk Minu juuksed olid Pruunid Silmad olid Sinakas-hallid

Sünnikoht: Pärnu Haigla
Sünni juures viibisid: Issi Vadim, sanitar, lastearst, arst ja ämmaemand
Ämmaemand oli: Tiina Luisk
Arst oli: Anna-Eivin Kostjutšenko

Arstist või ämmaemandast lähemalt: Arst ja ämmaemand olid mõlemad väga tublid ja hoidsid minul hoolega silma peal. Koos saimegi selle suure tööga hakkama :)

Emme kirjeldus sünnitusest: Sünnituslugu: 23.05.10 hommikul sai ilusti 8 ülesse ärgatud nagu iga teine hommik. Käisin söömas ja KTG aparaadi all tuksumas. Senini teadsin, et homme hakatakse geelitama. Kui siis kell 10 hüppas arst sisse ja vuristas pikka jutu maha kiirelt. Et läheme vaatame emakakaela avatust ja kui võimalik, siis avame looteveed. Kui ei siis hakkan tabletti saama. Mind lõi esialgu see info pahviks, sest see oli nii ootamatu. Käisime mõõtsime avatuse ära (2 cm). Arst ütles, et asjad kokku pakkida ja sünnitustuppa. Helistasin mehele ka, et maga siis veel, et täna läheb asjaks. 10.30 hommikul avati looteveed, mida praktiliselt ei olnudgi. Endal mul jalad värisesid all ja ei olnud päris kohale jõudnud, et nüüd lähebgi asjaks. 11 paiku hakkasin tundma väga õrnasid selja tuikeid nii 5 min vahedega. Kella 14.00 paiku jõudis ka mees kohale ja umbes sellel ajal hakkasin tundma juba tugevamaid valusid 3 min vahedega. Kuid need valud olid ka köki-möki. Nii ma siis jalutasin seal sünnitustoas ja valutasin. Mees luges valude vahesid ja kestus. Nii hea, et ta seal minuga oli. Endal läks kogu aeg meelest, millal algas ja milla uus peaks hakkama. Valud läksid tasapisi tugevamaks. Üritasin pallil kiikuda ja nariga ringi sõita. Vahepeal sai ka dušši all käidu. Mingi 4 paiku mõõdeti avatust, mis oli siis 3-4 vahepeal. Selge, valutame siis edasi. Valud läksid aina tugevamaks ja tuli ennast kontrollida, et ilusti hingaksin. Selle eest sain ämmakalt kiita, et pidi mul hästi välja tulema. 8 paiku vaadati uuesti avatust, mis ei olnud väga edasi avanenud (4-5 cm vahepeal). Kogu selle aja oli mees mu kõrval ja see oli hea tunne. Üksi oleks päris jube seal olnud olla. 10 paiku olid valud ikka päris meeletud juba. Mees ütles, et mul hakkas katus ära sõitma ja kurk oli ka karu hääle tegemisest juba päris valus. Kuna avatust oli nii vähe, siis otsustasime, et tehakse epiduraal. Muidu kui pressid käes, siis ei ole minust pressijat. Varsti oligi pikk, kena, tõmmu meesterahvas palatis. Mina seal laual päris asjalik eks. Aga sai see epiduraalgi tehtud ja peagi olid valud pühitud nagu naksti. See oli kindel, et 23 kuupäeva sisse me ei mahu. 11 kuni kella 2 öösel seisin nari najal püsti, et emakakaela avanemisele kaasa aidata. Mees tukkus natuke tugitoolis ja ka ämmakas oli kuskile kadunud. Vahepeal mõõtsime avatust ka, mis oli siis nüüd juba natuke üle 9, aga mingi serv pidi kuskil veel ees olema. Kuna emakatöö oli nii tagasi tõmmanud, et valusid praktiliselt ei olnudgi, siis sain tilgutit. Tuli emakat turgutada, et pisi ikka välja saaks tulla. Kuid jõudu sain selle paari tunniga juurde päris korralikult. Nii hakkasid siis vaikselt valud jälle. Pea kogu selle aja olin KTG aparaadi all ja keskendusin hingamisele. Arst käis vahepeal uurimas, et kas presse ka tunnen või siis kakahäda tunnet. Ei miskit. Kui siis arst mingi aeg katsus ja ütles, et kuidas ma ei tunne, et tema juba tunneb lapsepead seal päris all. Varsti sehkendasid igast tädid seal toas ringi ja pandi asju valmis. Mingi aeg üritasime siis pressima hakata, kuigi ma ise eriliselt midagi ei tundnud. Mees oli ka selleks ajaks omadega juba päris läbi ja minul jõud otsa korral. Nii pandigi mingi aeg mees akna alla istuma ja tädid askeldasid minu umber. Keegi katsus kõhtu, et millal press peal ja keegi aitas käega kõhu pealt suruda. Pisikese südametöö hakkas halvenema, temagi oli väsinud. St. otsustati vaakum appi võtta. Arst pani vaakumi paika ja ämmakas oli siis mingi teraga valmis lahkliha lõiget tegema. Paar pikka pressi ja välja ta vupsasgi. Kell oli selleks ajaks 4.02 hommikul. Pandi teine minu kõhule kohe, mille peale ma korraks ära ehmatasin. Kuna ta oli selline sinine. Kuid kaua ei lastud tal seal olla. Lastearst vaatas pisikese kiirelt üle. Anti talle natuke glükoosi, et teda turgutada. Ja peagi oli imeõrna nuttu kuulda. Mõõdeti ja kaaluti teine ja mähiti pambu sisse. Nii kaua kui pisiga seal tegeleti, sünnitasin platsenta, mida arvasin hullem olema. Lahkliha lõiget ei tulnud teha, kuid see oli ise natukene rebenenud. Õmblusi sain vähe. Sellel ajal kui mind arsti sõnade järgi tikiti, istus issi pisiga tugitoolis ja said tuttavaks. Esimene imetamine sai ka sünnitustoas tehtud, millega saime päris hästi hakkama. Peale 6 saime perepalatisse ja olime väga õnnelikud. Meile tundus, et kukkus teine päris hästi välja.

Tugiisiku kirjeldus: Emme sai väga hästi hakkama. Issi roll on väga tähtis sünnituse juures. Sa ei peagi midagi hirmsat või vahvat tegema, piisab ka sellest, et sa oled seal koos oma armsaga ja toetad teda. Ja mis võib elus suuremat rõõmu pakkuda, kui see, et sa näed oma last kohe peale sünnitust.
Kes mind haiglas külastasid: Tädi Kristel ja Marii-Heleen, Gerda, vanaema Margariita ja vanaisa Viktor, Kati ja Kristel, Helen, Grete, Tarmo ja pisike Lorete

Haiglas veedetud aeg: Haiglas sai veedetud 4 päeva. Nendest 2 päeval oli ka issi meie juures. Olime kõik kolmekesi perepalatis. Esimese öö magasin ilusti, kuid teisel ööl tahtsin ainult tissi otsa olla. Kolmandal ööl olin emmega kahekesi ja nutsin, nii et emme magas istuli ja mina tema süles.



Minu nimi on Kristofer Ternitski, see pandi minule 1. juuni 2010 (~1 nädalaselt). Nime tähendus: Kristuse risti kandja

Miks just selline nimi? Emme ja Issi otsisid ilusat nime, mis kindlasti sisaldaks R tähte. See nimi hakkas meile kõige rohkem meeldima ja nii ta jäigi.
Teised valikud olid: Henri, Oliver ja Kregor

Minu hüüdnimedeks on: Kris, Nupsu, Tupsu :)

Tulin esimest korda koju: 27. mai 2010 (~3 päevaselt) Kodu aadressiks oli: Lõpel Tädi Kristeli juures Kodus võttis vastu: Tädi Kristel, Marii-Heleen ja Diego Minu esimesest kodust lähemalt: Esimeseks koduks oli kuu aega Tädi kodu Lõpel. Seal magasin Marii-Heleeni toas Taadi tehtud hällis. Emme ja issi magasid kõrval voodis. Tihti sain ka kaissu :) 26 juunil tulime Jõhvi koju. Jäin magama kell: 23.00 Ärkasin kell: 10.00 Päevast lühidalt: Tädi Kristel ja Marii tulid meile haiglasse järgi, kuna issi pidi veel tööl olema. Emme käis veel apteegist läbi, et vajalik kraam kaasa osta ja algasgi poole tunnine kojusõit. Jäin autos kohe magama. Hiljem käis kodus veel mamma mind vaatamas ja tõi kingiks soolalambi. Ilm oli: Päike paistis ning puhus tuul. Üldiselt oli ilus ilm :)